Mesinikud muutuvad meepakendi kujundamisel aina loomingulisemaks ja sildid purkidel üha kaunimaks, purgi sisu ei ole aga enam ammugi vaid harjumuspärane kuldkollane nektar.
Ain Lember, „Saarte Hääl“ 06.02.2021
Tõlluste mesinik Aivar Raudmets, kes on Eesti mesinduses tuntud tegija, räägib, et mesinduses puhkenud tootearenduse taga on mesinduse muutumine elukutseks.
Eestlane ostis ja ostab enamjaolt veel praegugi oma mee kindlalt mesinikult, kelle toode maitseb suupäraselt ja asukoht tundub ökoloogiliselt usaldusväärne. Nõukogude aja mesinik oli pigem harrastaja kui mitte arvestada metsamajandite, kolhooside ja sovhooside mesilaid, kellele mesilaste pidamine andis põhitöö kõrvalt lisasissetuleku. Tänapäeva kutseliste mesinike toodang ületab oluliselt nõukogudeaegsete kolleegide või hobimesinike oma ja ainuüksi käest kätte müügiga seda enam maha müüa ei õnnestu. Teine asi on see, et ka ajaga tuleb kaasas käia.
Vabal turul konkureerides peab mesinik olema hea müügimees ja oskuslik reklaamija. Eks igaüks tahab natuke silma paista, sest ilma selleta enam ei saa. Veebipoes ja supermarketi riiulil võib meepurgi kujundusel olla kullahind. Meepurgid muutuvad ilusamaks ja pakendusviisid järjest omapärasemaks. Juba kasutatakse taarana väikesi ämbreid ja tuube, silte kujundavad aga elukutselised disainerid. Tänapäeva mesinduses teenivad mee müügi pealt ka ettevõtjad, kes ise mett ei tooda, kuid ostavad mett kokku ja oskavad seda nutikalt müüa.
Mesi kui looduslik saadus iseenesest tootearenduseks ruumi ei jäta, näiteks võrreldes piimaga, millest valmistatakse maailmas lugematul hulgal kõikvõimalikke tooteid. Teisalt on iga mesiniku mesi kordumatu. Isegi ühe mesiniku eri mesilasgruppidest saadud mesi erineb korjetaimestiku tõttu tuntavalt.
Erinev maitse ja värv
Erinevus tuleb välja ka mandri ja saarte mee võrdluses, kinnitab Aivar Raudmets. Saaremaa ja teiste Lääne-Eesti saarte meele annab isikupära eelkõige paakspuu, mis lisab sellele oma äratuntava nüansi. Paakspuud leidub kõikjal Eestis, kuid peakorjetaimena on ta tuntud põhiliselt saartel ja Eesti läänerannikul. Paakspuud kasvab näiteks ka Viljandimaal, aga huvitaval kombel ei anna taim seal meele seda nüanssi, mis saartel.
Mandril sellist äratuntavat piiri maakonniti mõistagi tõmmata ei saa, kuigi Lõuna-Eesti ja Põhja-Eesti mesi erinevad teineteisest tuntavalt. Ei saa öelda, et üks on teisest parem, nad on lihtsalt erinevad. “Iga kandi meel on oma eripära nii või teisiti, see oli, see on ja jääb kuni liigirikkus vähegi püsib,” räägib Raudmets.
Mee värv on varieeruv ja see võib luua petliku mulje, nagu oleks meele midagi lisatud. Nagu maitse puhul, nii võib ka ühe piirkonna mee värvigamma olla väga erinev. Kui oled lapsepõlvest saadik harjunud mee kuldkollase värviga, siis võib valge, tumepruuni või punaka varjundiga mesi tekitada küsimusi. Samas on eestlastele väga tuttav selline taim nagu kanarbik, mille mee värv on midagi muud kui võilillelt või rapsilt pärineval meel.
Eestis toodetud meest ületab teisi hinnaklassilt just kanarbikumesi. Seda mett saab kanarbikumetsadest üle Eesti, näiteks Nõva ja Vihterpalu metsadest ja mingil määral ka Põhja- Saaremaalt. Kanarbikumee muudab hinnalt kallimaks selle töömahukus. Tema korje ja käitlemine on vaevanõudvam. Näiteks ei saa kanarbikumett vurritada tavalise meevurriga.
Väga hinnatakse Eestis ka lehemett. Igal aastal seda ei saa, sest puuduvad looduslikud tingimused. Lehemett seostatakse näiteks Ida-Virumaa Alutaguse kandiga ja Võrumaaga, kus on selle mee korjeks vajalikud metsad. Ei kanarbiku- ega lehemett jäeta mesilase talvesöödaks, see tekitab palju seedejääke ja probleeme talvitumisel.
Aastad ei ole vennad
Sageli kohtab poes kreemjat mett, mis näeb kaunilt kujundatud pakendis isuäratav välja. Kreemjat mett toodab ka mitu Saaremaa mesinikku. Raudmets ise kreemjat mett ei valmista ega näe sellel ka enda puhul mõtet. Mahetootjana pole tema mesilaste korjeala kolme kilomeetri raadiuses ühtegi rapsipõldu. Rapsi õietolmust kogutud nektar kristalliseerub ja läheb kivikõvaks. Seetõttu on eriti mandri mesinikel vaja mett kreemistada. Paakspuusisaldus Saaremaa mees tagab aga selle, et mesi on ka kristalliseerunult pehme ja viskoosne.
Paljud mesinikud pakuvad mingi konkreetse taime pealt kogutud mett. Nad ootavad, kuni taim ära õitseb ja võtavad selle mee kohe pärast taime õitsemist tarust välja. Tõenäosus, et saadakse enamasti ühte sorti taimedelt korjatud mett, on väga suur. Kuigi selles sisaldub kindlasti ka teistelt samal ajal õitsevatelt taimedelt kogutud mett.
Aivar Raudmets eelistab segumett, mis korjatakse ökoloogiliselt puhastelt karjamaadelt ja metsadest. Tema 130 mesilasperet asuvad Lõuna-Saaremaal, paljud neist koguvad nektarit Laidevahe looduskaitsealalt. Raudmets laseb oma meetoodangu koostist igal aastal analüüsida. Ilmastiku mõju meetaimede sisaldusele mees kõigub aastate lõikes märkimisväärselt. Näiteks oli paakspuud ühel aastal mees 40 protsenti ja järgmisel aastal ainult neli protsenti. Loomulikult maitsevad need kaks aastakäiku äratuntavalt erinevalt.
Tasub meeles pidada, et kui sa täna ostad mõnelt mesinikult mett, mis sulle väga maitseb, ja eeldad, et saad ka järgmisel aastal täpselt samasugust maiust, ei pruugi nii minna. Sama taimestik annab küll välja enam-vähem sarnase maitsebuketi, ent ikkagi võib erinevus olla tuntav. Mesinik saab garanteerida, et kuigi mesi maitseb teisiti, on see aastakäigust sõltumata kvaliteetne, alates niiskuse sisaldusest kuni muude spetsiifilisemate näitudeni. Tarbimiseks mõeldud mee niiskuse sisaldus peab jääma alla kahekümne protsendi. Uuringud näitavad, et mesinikud selle nõude vastu ei eksi, sest vastasel juhul kaotaksid nad nii mee kui ka teenistuse.
Raudmetsa sõnul on tema põhimõte hoida mesilasperede heaolu. Et pered oleksid terved ja tugevad, et neil oleks puhas korjeala. “Mida rohkem erinevate taimede nektarit on mees, seda parema maitsega mesi minu jaoks on,” ütleb ta.
Põhjamaade mesinduse erinevad suunad
Aivar Raudmets toob välja oma tähelepanekuid Põhjamaade mesinduse eripärade kohta. Rootsis on 20. sajandi algusest tegeletud biodünaamilise põllumajandusega, millel Eestis laiem kandepind puudub, kuid mida järgivad mõnedki Rootsi mesinikud. Biodünaamiline mesindus on samm edasi mahetootmisest.
Norras pakendatakse mett näiteks plekkpurkidesse, et mesi ei saaks päikesevalgust. Eestis selline pakendamine eriti edukakas ilmselt ei kujune, sest eestlane tahab näha mett, mida ta ostab.
Taani mesinikud oskavad nii loodusest kui ka rapsipõllult kogutud mett väga hästi käidelda. Seal tehakse kreemjat mett ja midagi pole öelda, Taani rapsimesi maitseb väga hea. Üldse rõhutakse Taanis väga mee kvaliteedi esiletoomisele ja seda tehakse oskuslikult.
Soome, mis asub Eestist täies ulatuses põhjapool ja on üdini põhjamaa, annab sellest märku ka mesinduses. Soome korjetingimused on Eesti omadest natuke karmimad ja see kajastub ka mesindusvõtetes. Mitmed Soome mesinikud viivad oma mesilaspered spetsiaalsesse hoonesse (näit. keldrisse), kus tagatakse talvitumiseks vajalik kliima. Eestis sellist asja ei kohta. Lõunanaabrid lätlased paistavad silma suira- ja õietolmutoodetega. Lätlased hakkasid suira ja õietolmu koguma enne eestlasi ja nad on selles valdkonnas tänapäeval väga heal tasemel. Ka Saaremaal koguvad mõned mesilad natuke õietolmu ja suira. “Tean, et mitmel mesinikul on need tooted plaanis või juba ka tootmisse võetud,” ütleb Raudmets. Lisaks toodavad mõned ka taruvaiku.
Foto: Maanus Masing